lasermärgistust

Lasermärgistus on materjalide märgistamise tehnika, mille käigus suunatakse laserenergia materjali pinnale ja jäetakse püsiv märgis. Märk võib olla tekst, seriaalnumbrit, kood, logos või graafiline kujutis ning selle eesmärk on identifikatsioon ja jälgitavus. Protsess on kontaktivaba ja võimaldab kõrge lahutusvõimega, vastupidavaid märke, mis taluvad kasutust ja kulumist.

Tehnoloogiat edastavad erinevad mehhanismid ja laserid. Levinud on ablatiivne märgistamine, mille käigus materjali pinna ühe või mitme kihina kohaliku koorimise või muutumise tõttu tekib märgistus; oksüdatsiooniline värvimuutus, kus pinnale tekib kontrastne värvimuutus kemikaalse või termilise mõjutuse tulemusel; ning gravüür (sügav märgis). Kasutatavate lainepikkuste poolest jagunevad süsteemid enamasti CO2-laserite (u. 10,6 μm), fibre-laserite (u. 1064 nm) ja UV-laserite (u. 355 nm). Valik sõltub materjalist ja soovitud märgise vastupidavusest ning kontrastsusest.

Materjalid ja rakendused. Lasermärgistus on levinud metallide (nt teras, alumiinium), plastikute (nt ABS, PC), klaasi ja keraamika märgistamisel. Selle abil saab lisada seriaal- ja partinumbreid, koode, logosid ning graafilisi kujutisi. Rakendused hõlmavad tootmis- ja pakendissektorit, elektroonikat, autotööstust, meditsiinitarvikuid ning brändingu ja kvaliteedi jälgitavust.

Eelised ja ohutus. Eelisteks on kiirus, kõrge täpsus, püsivus ja kontaktivaba töö ning võime töötada väikeste detailidega. Piirangutena võivad olla esialgsed seadistuskulud, materjalispetsiifilised piirangud ja vajadus korraliku ventilatsiooni ning laserohutuse tagamiseks (kaitseprillid, sobivad töötingimused).