lõppkäitlemine

Lõppkäitlemine on termin, mida tavaliselt kasutatakse jäätmete ja kasutusest kõrvaldatud toodete lõppfaasi kirjeldamiseks, kus materiaalne jääk paigutatakse ohutult või töödeldakse nii, et vähendada keskkonna- ja terviseriske. See hõlmab mitmesuguseid meetodeid, näiteks taaskasutust, materjalide töötlemist, energeetilist väärtustamist (põletamine energia tootmiseks), keemilist või bioloogilist stabiliseerimist ning lõpuks ladestamist prügilas või spetsialiseeritud hoiustamises.

Lõppkäitlemise eesmärk on kaitsta pinnast, vett ja õhku saastamise eest, piirata kahjulike ainetega kokkupuudet ning võimalusel taastada või säilitada väärtuslikke ressursse. Otsus lõppkäitlusmeetodi kohta sõltub jäätme tüübist (olmejäätmed, ohtlikud jäätmed, tööstusjäätmed), majanduslikest ja tehnilistest võimalustest ning õiguslikest nõuetest.

Tavapärased tehnoloogiad sisaldavad mehhaanilis-biooloogilist töötlemist, kõrge temperatuuri termilist ümbertöötlemist, stabiliseerimist ja spetsiaalseid meetodeid ohtlike ainete neutraliseerimiseks. Lõppkäitlemisega kaasnevad riskid nagu heitkogused, lekkeoht ja pikaajaline jäätmehoidla jälgimine, mistõttu on oluline regulatiivne järelevalve ja jäätmehierarhia eelistamine.

Suur osa poliitikast suunab rõhu ennetusele, ringmajandusele ja jäätmete vähendamisele, et lõppkäitlemise vajadust vähendada. Lõppkäitlemist korraldavad tavaliselt omavalitsused, erafirmad ja spetsialiseeritud teenusepakkujad vastavalt kehtivatele keskkonna- ja jäätmeseadustele.