kõnehäirete

Kõnehäired on kõne tootmise või keele mõistmise raskused, mis võivad ilmneda lapsepõlves või täiskasvanueas. Need võivad olla arengulised või omandatud ning hõlmata erinevaid kõnetu kviga: hääle, artikulatsiooni, fonoloogia ja sujuvuse häireid.

Tüübid võivad hõlmata häälehäireid (muutused hääle toonis, helitugevuses või kvaliteedis), artikulatsioonihäireid (probleemid kindlate häälikute õige hääldamisega), fonoloogilisi häireid (probleemid sõnade kõlaliselt struktuurse ülesehitusega) ning sujuvushäireid (takerdumine või ebavoolav jutustamine). Mõnel juhul võivad esineda ka keele mõistmise või väljendamise raskused.

Põhjused on sageli mitmekesised. Arengulised häired võivad tuleneda kaasasündinud või geneetilistest ning varjatutest keskkonnateguritest, samas kui omandatud häired võivad olla põhjustatud ajuprobleemidest, vigastustest, haigustest või põletikust. Mõnel juhul mängivad rolli nii neuroloogilised kui kõneprodukti struktuursed faktorid.

Diagnostika tavaliselt toimub logopeedide (kõneteraapia spetsialistide) juures. Hinnang hõlmab kliinilist läbivaatust, kõne- ja hääleanalüüsi ning vajadusel täiendavaid teste, et määrata häire tüüp ja selle raskusaste.

Ravi ja toetus keskenduvad varasele sekkumisele ja isikupärastatud teraapiale. Tihti kasutatakse individuaalset või rühmateraapiat, kõnetehnikaid, hingamisharjutusi ning vajadusel abivahendeid või AAC-tehnoloogiat kommunikatsiooni toetamiseks.