kokkutõmbumisefekti

Kokkutõmbumisefekt, tuntud ka kui kokkutõmbumisefekt või kokkutõmbumise fenomeen, on materjaliteaduses täheldatav nähtus, kus materjal väheneb oma mahult temperatuuri muutumisel. Tavaliselt toimub see jahutamisel, kus materjali aatomid või molekulid hakkavad aeglasemalt vibreerima ja liiguvad lähemale üksteisele, põhjustades üldise mahtu vähenemist. Vastupidi, enamik materjale paisub temperatuuri tõustes.

Selle efekti suurus sõltub materjali tüübist ja selle termilise paisumise koefitsiendist. Erinevatel materjalidel on erinev kalduvus kokku tõmbuda või paisuda. Näiteks metallid, nagu teras ja alumiinium, näitavad märgatavat kokkutõmbumist temperatuurikõikumiste korral. Samamoodi on see oluline tegur ehituses ja inseneriteaduses, kus materjalide termiline laienemine ja kokkutõmbumine peavad olema arvestatud konstruktsioonide stabiilsuse tagamiseks.

Kokkutõmbumisefekt on oluline ka tootmisprotsessides. Näiteks valamisel või survevalu puhul on sulametalli ja selle jahtudes tekkiva tahke toote kokkutõmbumise arvestamine kriitilise tähtsusega, et saavutada soovitud mõõtmed ja vältida defekte nagu praod või õõnsused. Sama kehtib ka materjalide, näiteks plastide või keraamika, kuivatamise ja põletamise kohta.

Vee puhul esineb erandlik kokkutõmbumise käitumine. Tavaliselt väheneb vee maht temperatuuri langedes, kuid temperatuuril 0°C kuni 4°C juures käitub vesi vastupidi – see paisub, mitte ei tõmbu kokku. See anomaalia on seotud vee molekulide ainulaadse struktuuriga ja vesiniksidemetega ning mängib olulist rolli vee-eluslooduses, eriti külmumisel.