kaubandustõketena

Kaubandustõketena tuntakse erinevaid meetmeid, mida riigid rakendavad väliskaubanduse piiramiseks või reguleerimiseks. Nende peamine eesmärk on kaitsta kodumaist tööstust, teenida tulu või saavutada teisi poliitilisi eesmärke. Levinumad kaubandustõkked hõlmavad tariife ehk tollimakse, mis on maksud imporditavatele kaupadele. Tariifid suurendavad välismaiste toodete hinda, muutes need kodumaiste alternatiivide suhtes vähem konkurentsivõimelisteks.

Lisaks tariifidele kasutatakse ka mittetariifseid tõkkeid. Nende hulka kuuluvad impordikvoodid, mis piiravad teatud kauba või riigi eksporditava kauba kogust. Tehnilised kaubandustõkked, nagu näiteks ranged standardid ja sertifitseerimisnõuded, võivad samuti raskendada välismaiste toodete turulepääsu. Kaubanduslubade süsteemid nõuavad importijatelt loa taotlemist, mis võib olla aeganõudev ja kulukas protsess.

Subsiidiumid, mida riik annab kodumaistele tootjatele, võivad samuti toimida kaubandustõkkena, muutes kodumaised tooted odavamaks ja konkurentsivõimelisemaks. Valitsuse ostupoliitika, mis eelistab kodumaiseid tarnijaid, on samuti üks piirang. Sanktsioonid ja embargod on kõige rangemad kaubandustõkked, mis keelavad kaubavahetuse teatud riikide või kaupadega täielikult. Kaubandustõkked võivad avaldada olulist mõju nii importivatele kui ka eksporditavatele riikidele, mõjutades tarbijahindu, tööhõivet ja majanduskasvu. Need on sageli läbirääkimiste objekt rahvusvahelistes kaubanduslepingutes.