jalakäijaliiklusega

Jalakäijaliiklusega viitab jalakäijate liikumisele teedel ning neile tagatud ohutusele ja navigeerimise võimalustele. See hõlmab nii jalakäijate teid, ülekäike, signalisatsiooni kui ka ligipääsetavust, mis võimaldab kõndimist eri vanuses ja võimekusega inimestel.

Infrastruktuuriline osa hõlmab kõnniteid ja eraldatud jalakäijate ruume, ülekäigukohti (fooriga või foorita), liiklusmärgid ning teekatte kvaliteeti. Taktilised pinnad, helisignaalid ja kalded parandavad ligipääsetavust ning annavad ohutuse erinevatele kasutajagruppidele, sealhulgas puuetega inimestele ja visuaalselt erivajadustega inimestele.

Planeerimine ja ohutus keskenduvad jalakäijate ruumide arvu suurendamisele ja autoliikluse lõpetamiseks essentsiaalsetes piirkondades. Tööriistadena kasutatakse kergliiklusteede arengut, ristmikel märgistuse ja valguslahenduste kohandamist ning üldist ruumilise koostööpõhimõtete rakendamist, et vähendada konflikte sõidukite ja jalakäijate vahel ning edendada universaalset ligipääsetavust.

Seadus ja standardid sätestavad jalakäijate õigused ja prioriteedi ülekäikudel ning reguleerivad märgistus-, signalisatsiooni- ja inimeste turvalisust käsitlevaid nõudeid. Riiklikud liiklusseadused ning rahvusvahelised standardid juhivad kujundust, kontrolli ja järelevalvet.

Tendentsid ja väljakutsed keskenduvad linnade jalakäijakeskse ruumi suurendamisele ja kõnnimise osakaalu kasvatamisele, sageli autoliikluse piiramisel kesksetes piirkondades ning kergliiklusteede laiendamisel. Peamised probleemid on nähtavus, valgus ja varju riskid ning vajadus jätkusuutliku, ligipääsetava ja ohutu jalakäijate keskkonna järele.