difraktsioonivõret

Difraktsioonivõre on optiline seade, mis kasutab difraktsiooni fenomeeni, et lahutada valge valgust erinevatesse spektrilistesse komponenteks. See on põhiliselt koosnev sarjast paralleelselt asetatud ja üksteisest võrdselt kaugusel olevatest joontest või reavõrdsetest, mis on paigutatud peegli või läätsi taga. Difraktsioonivõre on üks levinumaid meetodeid spektroskoopia jaoks, kus uuritakse valguse spektrilist koosseisu.

Difraktsioonivõre tööpõhimõte põhineb valguse difraktsioonil ja interferentsil. Kui valgus läbib või peegeldub difraktsioonivõrelt, tekivad difraktsioonivõnked, mis põhjustavad valguse lahutamist erinevatesse lainepikkustes. Igale lainepikkusele vastab võrreldav nurk, kus difraktsioonivõnge on maksimaalne. See võimaldab eraldada valguse spektrisse, kus iga lainepikkus on eraldatud teistest.

Difraktsioonivõreid kasutatakse mitmesugustes teadustes ja tehnoloogias, näiteks spektroskoopias, astronomias, optilistes kommunikatsioonides ja laboratoorsetes analüüsides. Neid võib valmistada erinevate materjalidega, näiteks plastist, metallist või optilisest klaasist, ning nad võivad olla nii tasapinnalised kui ka sfäärilised.

Difraktsioonivõreid eristatakse ka nende joontevahelise kauguse (*d*) järgi, mis mõjutab nende lahutusvõimet. Suurem joontevaheline kaugus võimaldab paremat lahutusvõimet, kuid väiksem kaugus võib suurendada difraktsioonivõre kasutusala lainepikkuste spektris. Difraktsioonivõreid saab ka eristada nende joonte tiheduse ja kujunduse järgi, mis mõjutavad nende optilisi omadusi.