diagnostikameetodeid

Diagnostikameetodid on erinevad viisid haiguste või seisundite tuvastamiseks, kinnitamiseks või nende kulgu hindamiseks. Need hõlmavad laboratoorseid, pildistus- ja täppisdiagnostika ning kliinilisi hindamisi ning neid rakendatakse meditsiinis, psühholoogias ja tehnikas.

Meditsiinis jagunevad need peamisteks kategooriateks: laboratoorsed uuringud (vereanalüüsid, biokeemia), pildistamismeetodid (röntgen, ultrason, CT, MRI), histoloogia ja molekulaarne diagnostika (PCR, genoomi analüüs), funktsionaalsed ja elektrofunktsionaalsed testid (EKG, spiromeetria). Psühholoogias ja psühhiaatrias kasutatakse standardiseeritud küsimustikke, vaatlusi ja kognitiivseid teste. Tõlgendamisel arvestatakse ka tehnilise valdkonna eripära.

Tulemuslikkus hindamisel keskendub sensitiivsusele ja spetsiifilisusele, samuti positiivsele ja negatiivsele prognoosiväärtusele ja usaldusväärsusele. Tihti hinnatakse ka ROC-kõverate ja valimite suurust.

Valik ja kasutamine sõltuvad kliinilisest küsimusest, riski-tahte, kättesaadavusest, kuludest ja patsiendi eelistustest. Sageli on otstarbekas kombineerida meetodeid ja järgida valdkonna juhiseid.

Piirangud hõlmavad valepositiivseid tulemusi ja kontekstist sõltuvat tõlgendamist. Diagnostika peab olema hästi valideeritud ja regulaarselt uuendatud.