autoriseerimismeetodeid

Autoriseerimismeetodid kirjeldavad, kuidas süsteem otsustab, millised toimingud või ressursid on kasutajal või protsessil lubatud pärast identiteedi kinnitamist. Autoriseerimine põhineb poliitikal, rollidel, omadustel või kontekstuaalsetel andmetel; see eristub autentimisest, mis kinnitab isiku olemasolu, ehk identiteeti.

Peamised meetodid ja mudelid hõlmavad RBAC-i (rollide põhine juurdepääs), ABAC-i (atribuutide põhine juurdepääs), DAC-i (volitatud juurdepääs) ja MAC-i (kõrgemal tasemel kontroll). Lisaks kasutatakse ACL-e (juurdepääsulisted) või capability-based kontrolli. Sõltuvalt arhitektuurist on levinud ka tokenipõhine autoriseerimine, kus ligipääs otsustatakse volituste sisaldavate tõendite alusel, näiteks JWT-de abil. Veebiteenustes kasutavad süsteemid sageli OAuth 2.0-d autoriseerimise raamistikuna ning OpenID Connecti identiteedi autentimise lisandina.

Poliisipõhine autoriseerimine võimaldab õigused määratleda reeglite kogumina, mis töödeldakse autoriseerimisnõuete alusel. XACML ja sarnased keelid kirjeldavad keerukamaid või dünaamilisi poliise. Lisaks võivad süsteemid kasutada kontekstipõhiseid mehhanisme, nagu ajastus, geograafiline asukoht või turvarisk, et otsustada ligipääsu.

Parimad praktikad hõlmavad minimaalsete õiguste põhimõtet, vaikeseadistusena deny-režiimi, regulaarseid juurdepääsude ülevaatusi ja auditit, lühikesi tokeniaegu ning reaalajas rikkumiste ja kehtetuse tagasivõtmise mehhanisme. Keeled ja tööriistad peaksid toetama auditeeritavust ning poliiside hoolikat haldamist.