amortiseerimise

Amortisatsioon (amortiseerimine) on raamatupidamises vara soetusmaksumuse jaotamine selle eeldatava kasutusaja vältel. Amortisatsiooni tulemusena kajastub iga-aastane kuluna osa varast ning samaaegselt vähendatakse bilansi varade väärtust. Protsess võimaldab kajastada investeeringu majanduslikku kulumist ajal, mil vara kasutamisel toodab tulu.

Vara võib olla füüsiline (masinad, hooned, seadmed) või mittefüüsiline (intangible assets, nt tarkvara, litsentsid, arendusprojektid). Eeldatav kasulik eluiga ja jääkväärtus on amortisatsiooni arvutamisel olulised. Kasuliku eluiga on periood, mille jooksul vara on ettevõttele majanduslikult kasulik. Jääkväärtus on vara eeldatav väärtus kasutusaja lõpus. Kui varal on piiratud eluiga, tuleb see amortiseerida; kui eluiga on lõpmatu või määramine keeruline, ei tehta amortisatsiooni (intangiivara puhul võivad olla erandid). Tihti peab vara puhul hinnanguid ja auandusi kontrollima väärtuse alanduse suhtes (impairment), eriti kui kasutusmärgid muutuvad.

Peamised amortisatsioonimeetodid on lineaarne (lineaarne) meetod, kahanenud jäägi (degressive) meetod ja ühikute põhine (tootmis- või kasutusühikute) meetod. Lineaarne meetod arvutab iga-aastase kulu järgmiselt: (soetusmaksumus − jääkväärtus) jagatud kasutusperioodiga. Kahanenud jäägiga meetodil rakendatakse suuremat kulu varade varasematel aastatel ja vähenevat kiirust. Ühikute põhine meetod arvutab amortisatsiooni vastavalt tegelikult kasutatud või toodetud ühikute arvule.

Maksustamise ja finantsaruandluse seisukohast võib amortisatsioonimäär erinev olla: maksuseadused võivad lubada kiirendatud amortisatsiooni või kasutada muid eluea eeldusi. Seadusandluse ja raamatupidamisreeglite nõuded eralduvad riigiti ning avalduvad märgitud valikute ja seletustega finantsaruannetes.