alusmaterjalidest

Alusmaterjalidest ehk alusmaterjalid on materjalid, millele kantakse teine kiht või millel põhinevad lõpptooted. Nad annavad konstruktsioonile või tootmisele vajalikku mehaanilist tuge, kuju ja kuumuskindlust ning mõjutavad ka adiheerimist, elektrilisi ja optilisi omadusi. Alusmaterjalid võivad olla tahked, pehmed või kiudkihid ning neid valitakse vastavalt kasutusvaldkonnale ja töötlemistingimustele.

Peamised alusmaterjalide klassid hõlmavad metalle (näiteks alumiinium, teras), polümeere (nt PET, PI, PC), keraamikat (nt alumiiniumoksiid, karbiid), klaasi ja süsinikupõhiseid materjale (grafiit, süsinikkiud). Väga olulised on ka kombineeritud või komposiitmaterjalid, kus alusmaterjalile kantakse kiht või kiudvõrk. Iga klassi puhul tuleb arvestada näiteks mehaanilist tugevust, termilist stabiilsust, keemilist vastupanu, pindaktiivsust ja võimalikku laengu või kulumiskindlust.

Valikulised kriteeriumid hõlmavad koostoimet kattekihiga, adhesiooni, temperatuuride ja UV-tasemete taluvust, pinnasurve ja kõverduvuse taluvust, valmistamiskulusid ning tehnoloogilisi piiranguid. Pindade ettevalmistus – puhastus, oksideerimata pindade eemaldamine, karastus või sürmikrostruktureerimine – on sageli kriitiline, et tagada hea adheeruvus.

Rakendused hõlmavad näiteks kaitse- ja dekoratiivkihi aluseid, fotonika ja elektroonika alusmaterjale, meditsiini-implantaate ning sensoorsete süsteemide aluseid. Keskkonnamõjud ja elutsükli tasakaal on järjest olulisemad, mistõttu hinnatakse ka taaskasutatavust, ringlussevõttu ja toorainete jätkusuutlikkust.