Võõrtuse

Võõrtus on eesti keeles võõra olemuse või tundmatu kogemuse kirjeldamiseks kasutatav mõiste. Sõna põhielement on võõras, millele lisandub -tus ehk abstraktse olemuse nimisõna moodustav jupike; geeniu „võõrtuse“ kujul viidatakse kogemusele või nähtusele kui võõrale, tundmatule või erinevale. Võõrtuse mõiste võib hõlmata nii subjektiivset tunnet kui ka objektiivset olukorda, kus midagi või keegi tundub teistsugune või ümbritseva kultuurilise kogukonna jaoks võõras.

Kasutus ja tähendusala

Võõrtust käsitletakse nii igapäevases kõnes kui ka akadeemilises kontekstis. Subjektiivse tasandi poolest viitab see inimese kogemusele, et uus keskkond, kultuur, keel või traditsioon on pooleldi või täielikult võõras. Sotsiaalsetes ja filosoofilistes keskustelustes tähistab võõrtus laadi, mille alusel inimesed ja gruppide erinevusi käsitlevad – see võib kaasa tuua huvi ja avatuse kohtumisteks, kuid samal ajal ka eraldumist, kuuluvuse ning identiteedi küsimusi ning sissetoomist või sallimatust.

Võõrtus on tihedalt seotud mõistetega võõrandumine, teisedus ja kultuuriline ühenduvus. Kirjanduses, kunstis ja rändeuuringutes kasutatakse seda motiivi nende kogemuste kirjeldamiseks, mis tekivad kohtumisel võõraga, osutudes tihtipeale nii empaatiale kui kriitikale avatud teemaks.

Seotud mõisted hõlmavad teistsust, identiteeti, kuuluvust ja multiculturalismi. Võõrtuse diskussioon on osa laiemaid arutelusid kultuurilise erinevuse mõistmisest ja koostöödest erinevate kogukondade vahel.