Interpunktsioonimärkide

Interpunktsioonimärgid, ehk õigemini kirjavahemärgid, on kirjalikus keeles kasutatavad märgid, mis aitavad korraldada lausete struktuuri, selgitada tähendust ja märkida kõne rütmi. Need on olulised teksti loetavuse ja mõistmise tagamiseks. Peamised eesti keeles kasutatavad kirjavahemärgid on punkt, küsimärk, hüüumärk, koma, semikoolon, koolon, mõttekriips, jutumärgid ja sulud.

Punkti (.) kasutatakse lause lõpus, kui tegemist on tavalise jutustava lausega. Küsimärki (?) märgitakse küsilausete lõppu, väljendades küsimust. Hüüumärki (!) kasutatakse käsk-, hüüde- või imestuslausetes.

Koma (,) on üks sagedamini kasutatava kirjavahemärk. Seda kasutatakse lausete osade eraldamiseks, loetelude vahel, vahelause täpsustamiseks ja muudel juhtudel, et vältida tähenduse muutumist või teksti ebaselgust. Semikoolonit (;) kasutatakse lausete vahel, mis on küll üksteisega seotud, kuid võivad ka iseseisvalt seista. Koolonit (:) kasutatakse enamasti selgituse või loetelu sissejuhatamiseks.

Mõttekriipsu (–) kasutatakse tihti vahelause märkimiseks, dialoogi alguse tähistamiseks või ka mingi rõhuasetuse jaoks. Jutujooni (") kasutatakse otsese kõne, tsitaatide või eritähenduses sõnade märkimiseks. Sulge () kasutatakse lisainfo, seletuste või kõrvaliste mõtete paigutamiseks. Kirjavahemärkide õige kasutamine on osa eesti keele õigekirja normidest.