Hooldusõigust

Hooldusõigus on Eesti perekonnaseaduslik mõiste, mis tähistab lapse kasvatamisega seotud vanema õigusi ja kohustusi. Hooldusõigus hõlmab otsuseid, mis puudutavad lapse haridust, tervist, ravi, usulisi ja moraalseid väärtusi ning lapse üldist heaolu. Põhirõhk on lapse huvidel ja stabiilsetel tingimustel, mille all vanemad peavad töötama.

Hooldusõigust saab korraldada kahe peamise vormiga: ühine hooldusõigus (kaks vanemat jagavad hooldusõigust) ja ühe vanema hooldusõigus (ainult üks vanem vastutab lapse eest). Laps elab tavaliselt peamiselt ühe vanema juures (elukoht), kuid teisel vanemal on õigus või kohustus osaleda lapse elus ning tal on kontaktõigus.

Hooldusõigus hõlmab nii õigusi kui ka kohustusi. Vanem teab ja otsustab lapse kasvatamise ning arengu oluline küsimuste üle (nt haridus, tervishoid, eluviis). Mõlemad vanemad on kohustatud tagama lapse turvalisuse ja arengu jätkumise ning tegema koostööd. Kontakt ja suhtlus õigeaegse ja jätkuva suhtluse säilitamiseks on oluline osa hooldusõiguse korralduses.

Muutused: kui vanemad ei jõua kokkuleppele, otsustab kohus hooldusõiguse kohta. Hooldusõigust saab vajadusel muuta, kui olud muutuvad (nt elukohandumine, tervislik olukord). Menetlused ja täitmine on reguleeritud perekonnaseaduse ning lapse huvide alusel.

Seaduslik alus: perekonnaseadus ning lastekaitse ja lapse heaolu põhimõtted juhivad hooldusõiguse sisu. Hooldusõigus on suunatud lapse parimate huvide kaitsmisele ning vanemate koostöö edendamisele.