Digitaalmodulatsioonis

Digitaalmodulatsioon on digitaalsete andmete edastamise tehnika, kus bittide jada esitatakse sidekanalil kandja laine omaduste muutmise teel. Kandja omaduste muutmine toimub amplituudi, faasi ja sageduse kaudu, võimaldades digitaalse info usaldusväärset edastust erinevates kanali tingimustes. Digitaalmodulatsioon tavaliselt kaasneb kanali koodimise ja allkoodimisega, et suurendada jõudlust vähese veaga.

Peamised modulatsiooniliigid jagunevad kolme suuremasse perekonda: amplituudvõnked (ASK), sagedusvõnked (FSK) ja faasivõnked (PSK). Nende kombinatsioonid annavad kõrgema spektri efektiivsuse (nt QAM – kvadratuuramplituudmodulatsioon, mis ühendab amplitude ja faasi). Levinud näited on BPSK, QPSK, 8-PSK, 16-QAM ja 64-QAM. DPIKmud: differential PSK (DPSK) ning kogenud modulaator GMSK on kasutusel teatud erialadel, näiteks mobiilside ja satelliitkanalites. OFDM-komponentidega süsteemides kasutatakse sageli mitut subkanneri koos QAM- või PSK-üleminekut, et parandada vastuvõtu robustsust ja efektiivsust.

Tehnilised aspektid hõlmavad spektri efektiivsust, bitivirke kindlust (BER), kanali tüüpe (AWGN, fading), ning vajadust synchroniseerimise ja kanali korrigeerimise järele. Digitaalmodulatsioon nõuab sagedust, faasi ja amplitude täpset kontrolli ning tihti ka kanalikoodimist ja veaparandust, et saavutada soovitud veaser, kiirus ja töökindlus.

Rakendused hõlmavad mobiilside, WLAN- ja kõrvutu sidejaamade, satelliitside ning digitaalmeedia ülekanne, kus OFDM ja kõrgemad QAM-tasemed on tavapärased. Digitaalmodulatsioon on võtmetähtsusega tehnika digitaalse kommunikatsiooni alusena.