Difraktsioonivõrgud

Difraktsioonivõrgud ehk difraktsioonigrateedid on optilised komponendid, mida kasutatakse valguse hajutamiseks või difrakteerimiseks. Need koosnevad sageli suurest arvust paralleelsetest soonetest või kriimustustest, mis on paigutatud väga lähedale üksteisele teatud perioodilise mustriga. Kui valguskiir tabab difraktsioonivõrku, peegeldub see erinevates suundades, luues difraktsioonimustri. See muster koosneb harilikult keskseks oleva nulljärgu maksimumist ja sellest mõlemal pool paiknevatest kõrgemat järku maksimumidest.

Difraktsioonivõrkude töö põhineb interferentsi ja difraktsiooni nähtustel. Kui valgusinterfereerib võrgu soonte vahel, tekivad konstruktiivne ja destruktiivne interferents, mis põhjustab valguse kontsentreerumise teatud nurkadesse. Nurk, millel kõrgemat järku maksimumid ilmuvad, sõltub valguse lainepikkusest ja võrgu soontevahelisest kaugusest. See tähendab, et erinevad lainepikkused hajuvad erinevate nurkade all, mis muudab difraktsioonivõrgud kasulikuks spektroskoopias.

Difraktsioonivõrke kasutatakse laialdaselt mitmesugustes optilistes instrumentides, sealhulgas spektromeetrites, spektrograafides ja difraktsioonipõhistes grating-interferomeetrites. Need on asendamatud teaduslikes uurimustes, kus on vaja analüüsida valguse spektrit, näiteks astronoomias, keemias ja füüsikas. Lisaks spektroskoopiale rakendatakse difraktsioonivõrke ka hologrammide loomisel, laserite juhitamisel ja teatud tüüpi kuvarites.